Krootuse Agro – ajavad oma rida sigade kiuste

Krootuse Agros lüpsab lehmi juba paar aastat kuus DeLavali VMSi. Robotlüpsini jõuti aga pika ja järjekindla töö tulemusena. Sellest ja paljust muust rääkisime ettevõtte juht Ülo Tammeoruga.

Nõukogude Liidu ajal oli Krootuse Agro maadel Voldemar Sassi nimeline sovhoos, mis töötas praktiliselt kuni vabariigi taasiseseisvumise aegsete põllumajandusreformideni. Vahepeal jõudis seal tööliskonna soovil olla aastakese ka kolhoos. Aastal 1991 aga tekkis AS Krootuse, millest sai hiljem Krootuse Agro AS. Siis toimus organisatsioonis ka suurem jagunemine, kus kõik abiettevõtted oma juhtide algatusel iseseisvusid. Arvati, et omaette on mõistlikum, meenutab Ülo Tammeorg. Tekkisid eraldi pakendivabrik, saekaatrid, elektrifirmad, puidutöötlusettevõte, metsamehed, ehitusfirmad jne.

Põllumajanduse poole lagunemist Sassi sovhoosi maadel aga põhimõtteliselt ei toimunud. Eraldus vaid Krootusest kaugel olev osakond, millest tekkis lühikest aega eksisteerinud Maaritsa kolhoos. Ülejäänu on jäänud praeguseni ühtseks.

Krootuse laudakompleks koosneb kolmest eraldi paiknevast osast: küla ääres paiknevast robotlaudast ja ainult suviti kasutuses olevast noorkarjalaudast, ning kaugemal asetsevast osast, mis on mõeldud erivajadustega ja noorloomadele. Vanasti oli Krootusel ka suur sigala, kuid see ei olnud Tammeoru sõnul eriti tasuv ning likvideeriti mõni aeg tagasi kohast, kus väljaheited küla järve immitseda võinuks ning tuul lõhna tihti asula kohale tõi külaelanike ning keskkonnaametnike rõõmuks ära.

Üheskoos läbi erinevate aegade

DeLavali elektriline kärbsepüüdjaKrootusel on koos väga kauaaegne kaader - paljud töötavad seal juba ettevõtte algusajast. Seal toimetavad kaks loomakasvatusspetsialisti, kes asendavad üksteist, tegeledes nii farmijuhtimise kui seemendamise ja ravimisega. “Nad on inimesed, kes saavad ise kõigega hakkama,” on Ülo veendunud. Lisaks farmijuhile on alati tööl ka üks farmitööline ja traktorist, kes valmistab ette söödasegu ning toimetab selle loomadeni, tegeleb sõnniku ja allapanuga. Nüüdseks on võetud Krootuse 26-liikmelisse meeskonda juurde veel üks osalise ajaga töötav inimene, kes abistab robotlaudas arsti sõrgade lõikamisel, teeb suuremaid koristustöid, vahetab poegimisalal allapanu jne. Lisaks oma erialasele pädevusele pidid Krootuse farmijuhid ja karjakud tundma ka nende 750-pealist karja nii hästi näo ja nime järgi, et ei pea tihti numbrit üldse vaatama.

Ülo Tammeorg ise on tegutsenud Krootusel alates EPAs põllumajanduse mehhaniseerimise eriala lõpetamisest. Põllumajandusvaldkonda ja Krootusele sattus noormees praktilistel kaalutlustel – talle pakkus huvi tehnika ning tol ajal sovhoosi juhtinud tädimehe heaks tööle asuda lubades sai ülikoolist suuremat stipendiumi kui tudengid tavaliselt. “Sõid ja said isegi mõned sokid osta. Elamine ja muu selline oli kõik tasuta,” selgitab ta tolle aja elu kohta. Mehaanikuna alustanud noormehest sai varsti aga juhi asetäitja ning kolhoosi lagumisperioodil valiti ta ettevõtte juhatajaks.

Robotid valiti, et inimesi raskest tööst säästa

Üsna kohe pärast lüpsirobotitest kuulmist tekkis Krootuse Agro eestvedajatel teema vastu huvi. Oli suur puudus inimestest, keda motiveeriks füüsiliselt raske, monotoonne ning sageli hakitud tööpäevadega amet. Seni torusselüpsilauta omanud Krootuse esindajad käisid ka lüpsiplatse vaatamas, kuid seal on Ülo meelest veel hullem töö, kui lõaspidamisel. Kuna pealetulevaid noori nagunii ei paistnud kusagilt ja mõlemad farmijuhid olid arvutipoolega üsna tuttavad ning ise ka asjast väga huvitatud, otsustati Krootuse Agros  platsilüps vahele jätta  ja kohe robotitesse investeerida.

Juba 2006. aastal käidigi Soomes sealsete esimeste robotlautadega tutvumas. Samuti on Krootuse esindajad väisanud üsna paljusid DeLavali robotfarme nii siin kui sealpool maakera, kuid Tammeorg leiab, et rohkem kui tohututest ameerika farmidest on eestlastel õppida Taanist, Rootsist ja Hollandist. Tehnika poolelt ongi nad õppereisidelt üht-teist üle võtnud. Näiteks hakkasid nad ühe Rootsi farmi eeskujul vasikatele jootmiseks sobivat eraldatud piima rentsli asemel vasikajooturitesse suunama.

Usaldatakse DeLavali inimesi

Pakkumised robotitele võttis Krootuse Agro mitmest firmast, kuid DeLavali kasuks langes otsus olemasoleva teenindusmeeskonna tõttu, sest usaldati rohkem juba tuttavaid inimesi. Ei tahetud riskida alles alustavate firmadega. Samas olid nad juba väga palju aastaid ka lõaspidamise ajal DeLavali seadmeid kasutanud ning DeLavali hooldusmeeskond oli oma hea tööga jätnud mulje, et suudab kõik korras hoida.

Nüüd, olles juba mõnda aega DeLavali lüpsirobotitega loomi lüpsnud, näevad Krootuse esindajad, et kõik rikked saavad ilusti kõrvaldatud. Tammeorg naljatleb, et eriti meeldis talle garantiiaeg, mil tuldi alati kiiresti probleeme lahendama ning selle eest ei tulnud midagi maksta.

Optimistlik mõtlemine aitas kahe kuuga 400 looma robotlauta kolida

DeLavali künajootur2008. aasta lõpus kolitigi kahest vanast lõaspidamise laudast uude robotlauta. Üleminekuks kulus Tammeoru sõnul kaks kuud, ja see aeg ei olnud kõige lihtsamate killast. Ta räägib, et esimesed päevad olid kõige raskemad, sest nad ei osanud ise loomadega õieti käituda, Ometi jäid nad robotlauda kasutuselevõtu suhtes optimistlikuks ning kahe kuuga sai üle 400 looma uues laudas elama õpetatud.

Nüüd on uute loomade lauta kolimine aga täiesti igapäevane probleemivaba tegevus, mida lihtsustavad eraldusalad, räägib Tammeorg ja lisab, et on suunatud liikumise valimisega rahul. Nad on laudarahvaga arutanud, et ei kujuta ette, et peaks lüpsil käimata loomi mööda lauta taga otsima ja lüpsirobotisse ajama. “Ilma eraldusaladeta oleks väga keeruline,” ütleb ta.

Kolmandat aastat töös olevas laudas elab praegu ca 410 lüpsilehma ning hulk erivajadustega loomi. Lähiajal plaanitakse aga paigaldada sinna veel kaks DeLavali VMSi, mille järel hakkab Krootuse robotlaudas kohti jaguma 480 lüpsiloomale. Nimelt plaanivad nad varsti kõik noor-, kinnis- ja poegimisjärgus veised teise lauta ümber kolida ning robotlauda vaid lüpsiloomade päralt jätta. Uue lauda ehitamisega lahendasid nad ka oma probleemid keskkonnanõuetega, millele enam ei vastatud. Ülo arvab, et keskkonnainspektorid võiksid nendega nüüd päris rahul olla.

Robotlauta kolimisel olid aga ka oma negatiivsed küljed. Nimelt tuli karjast välja prakeerida rippuvate udarate ning jalaprobleemidega isendid. Vanemad loomad aga ei suutnud nii kergesti uute oludega kohaneda ja seetõttu ongi nende karjas nüüd üsna noored lehmad. Teisest küljest, tunnistab Tammeorg, et uudses situatsioonis tekkis probleeme tiinestumise, inna avastamise ja kokkuvõttes  karja taastoomisega. Olukorra parandamiseks osteti veidi loomi juurde, mis olevat üsna normaalne nähtus sellise suure muutuse juures. Robotlüpsiks sobivate lehmade aretamiseks valitakse nüüd ka hoolega pulle.

Rekordnumbritest olulisemad kvaliteet ja ökonoomsus

Ülo Tammeorg leiab oma kogemustele tuginedes, et üks lüpsirobot jaksab ilusti ära lüpsta kuni 60 lehma. Aeg-ajalt õnnestub tema sõnul saada lehmad 2,5 korda päevas robotis käima, kuid 2,3-2,4 korda on alampiir, millest vähemaga nad ei lepi. Krootuse Agro loomade keskmine aastatoodang jääb 8000 kg kanti ja see kõik läheb läbi tulundusühistu Laeva Piim Leetu. Esimesel aastal uues laudas tulemused paranesid ja ka järgmisel aastal tõusid numbrid natuke. Vahepeal tekkis ka kerge langus, kuid nüüd läheb asi jälle ülesmäge. Tammeorg räägib, et nad ei taha pressida toodangunumbrit iga hinna eest suuremaks vaid proovivad majanduslikult efektiivsed olla. “Me ei ole seadnud eesmärgiks - praegu vähemalt - mingit 10 000 või 12 000 kg piima lehma kohta aastas, vaid eelkõige proovida majanduslikult stabiilne olla ning karja taastootmisega uuesti rea peale saada.” 

Tammeorg räägib ka, et piima kvaliteediga Krootusel probleeme ei ole - et kui seadmed on töökorras, on ka piima kvaliteet hea.

Kliimamuutused soosivad söödatootmist

Krootuse Agro põllumaadKrootuse Agros panustatakse aina rohkem ka söötmisele. Neil tuleb lisaks loomade eest hoolitsemisele harida ära ligi 1700 hektarit maad, millel kasvatatakse söödakultuure, teravilja, rapsi ja sel aastal esmakordselt ka maisi. Kuna viimase ostuhind on Tammeoru sõnul “laes” ja neil valmis just kolm uut silotranšeed, millest kaks täidab esimese ja teise niite silo, kuid kolmas jäi vabaks, siis oligi hea võimalus ise maisikasvatust proovida. Jõusööda valmistamiseks ostavad nad teraviljale lisaks natuke rapsikooki, sojašrotti ja mineraalsöötasid.

Ülo Tammeorg räägib, et talle tundub, et suved on läinud Eestis kuumemaks, sügised vihmasemaks. Tema usub, et seoses aeglaselt toimuvate keskkonnamuutustega lähevad meie piirkonnas tingimused taimekasvatuse osas soodsamaks. Kliima paranemist näitab tema meelest ka see, et nüüd saab siin maisi kasvatada. Nad proovisid tegelikult maisikasvatust ka Nõukogude Liidu ajal, kuid siis läksid siis asjad Tammeoru sõnul lohakuse tõttu käest ära. Samas oli mais olnud Krootusel nii kõrge, et kui mehaanik pidi minema põllule kombaini parandama, ei leidnud ta seda kohe üles, jutustab Ülo.

Krootuse Agro juhile valmistavad meelehärmi aga metsloomad, kes söövad tema sõnul ära suure osa nisust, rapsist ja maisist, põhjustades suure probleemi, mille suhtes põllumehed kuigi palju ära teha ei saa. “Sead on ikka väga hull teema. Nopivad välja kõik need paremad asjad või sõtkuvad lihtsalt maha,” ütleb Tammeorg. Tema meelest võiks taastada maaomanike õigused ja kokkulepped küttidega, mille kohaselt viimased õiguse eest kellegi maal küttida reguleeriksid ka loomade arvu, et ei peaks tegema tööd metsloomadele vaid ikka endale.

Loomade heaolu eest hoolitsemine on elementaarne

Krootusel pööratakse aina rohkem tähelepanu loomade tervisele ja heaolule. Eelmisel aastal paigaldasid nad lauta DeLavali ventilaatorid, sest möödunud kuum suvi näitas, et ei saa ilma. Tegelikult oli ventilatsioon juba ehitusprojektis ette nähtud, kuid kallis asi otsustati edasi lükata, selgitab Ülo. Nad panid piki söödakäiku 16 DeLavali DF1250 ventilaatorit ja kaks veel ootealale, mis teevad laudas olemise ka kuumade ilmadega enam-vähem talutavaks.

Sügamisharju peab Tammeorg aga juba elementaarseks. Neil on olemas asemete ja käiguteede katted ning isegi DeLavali elektrilised kärbsepüüdjad, mis muudavad nii töötajate kui loomade elu vähem stressirikkaks. Ja otseloomulikult saavad robotlaudas loomad ise otsustada, millal on õige aeg lüpsile minna. Noorloomad aga veedavad suvel aega karjamaal pulli seltsis.

Tammeorg ütleb, et ventilatsiooni korraldamine on loomadele kindlasti hästi mõjunud, sest kuumade ilmadega veedabki enamik loomi kogu aja söödakäigus. Sügamisharjad aga on nii aktiivses kasutamises, et nende juures on pidev tunglemine ja kui mõni hari millegipärast seisab, siis pidid loomad seda frustratsioonist lammutama hakkama.

Oma kogemustest õpitakse kõige rohkem

Nüüd, pärast paariaastast robotlauda kasutamist leiab Ülo Tammeorg, et ühte koma teist oleks võinud sinna kolides rohkem teada ning mõnda asja teisiti teha. Näiteks neljarealist lauta, kus kummalgi pool söödakäiku on neli asemerida, ta enam ei teeks. Uue lauda ehitaks Tammeorg pikema ning kitsamana, et söödafronti oleks rohkem. Tammeorg arvab ka, et roboti töökiirus võiks veel suurem ning mõningad koostisosad vastupidavamad olla.

Tegevust jätkub ka tulevikuks

Ülo räägib, et nad on juba ammu pidanud plaani laiendada lüpsilehmade osa robotlaudas ning nüüd ongi neil mõttes täiendada lauta kahe uue VMSiga ja jätta sinna ainult lüpsiloomad. Samuti renoveerida ära vana laut erivajadustega loomade jaoks. Üks laut on neil juba viie aasta eest noortele kohandatud. Siis oleksid kõik lüpsiloomad ühes ning kinnijääjad, poegijad, vasikad ja haiged loomad teises laudas.

Krootuse vasikad karjamaal suve nautimasLoomulikult tuleb Tammeoru sõnul hakata mõtlema ka juhtimispoole järjepidevusele, sest suur osa juhatuse liikmetest on Krootusel töötanud „aegade algusest peale“. Siiski arvab ta, et väga kiiret järeltulijate otsimisega veel ei ole. Ta loodab, et Maaülikool koolitab piisavalt inimesi, kes tahaksid ehk kunagi tulla neile tööle, kuid uue juhi leidmisele ta veel ei mõtle.

Tuleviku üle Tammeorg väga ei muretse. Ta teab, et nende toodang on vajalik, see ostetakse ära ning hind on piisaval tasemel, et nad suudaksid tegutseda. Ülo Tammeorg avaldab DeLavalile tarkusetera: “Olgu see piimahind mis ta on, raha jäetakse alati põllumehele nii palju, et ta elab ära aga rikkaks ei saa. Kui [piima] hind tõuseb, hakkavad ka kulud tõusma ning peab seda raha jagama partneritega.” Samas arvab ta, et töö ja sissetulek on garanteeritud, kuna maailmas toidupuudus aina suureneb.

Põhilised andmed:

Krootuse Agro – ajavad oma rida sigade kiuste

Krootuse, Põlvamaa, Estonia

KARJA SUURUS:

750

KARJA TÜÜP:

Lehmad

LÜPSISÜSTEEM:

Automatiseeritud lüpsmine

At DeLaval we use cookies to make your website experience better. You can change your web browser settings if you do not allow cookies or do not want cookies to be saved. Read more about how DeLaval handles cookies. I have read and accepted the information on how DeLaval handles cookies.