Metsaküla Piim – loodud nii, et kõigil oleks hea elada

Metsaküla Piim AS on kaheksa DeLavali lüpsirobotiga laudakompleks Keila külje all. Ettevõtte suuromanik Jaan Metsamaa ei välista aga võimalust, et püstitatakse teinegi kaheksa VMS vabalüpsisüsteemiga laut sinna kõrvale.

Jaan Metsamaa, kes on terve oma teadliku elu piimatootmisega tegelenud, sattus vana Ranna sovhoosi põhjal üles ehitatud firmasse aastal 1996, olles enne juhatanud seal kõrval asuvat Eesti esimest põllumajanduslikku aktsiaseltsi Kindlus, kus oli muideks DeLavali Eesti esimene torusselüpsisüsteem, mida kaugemalt ja lähemalt vaatamas käidi. Metsamaa usub, et siis sovhoosi varasid välja ostma hakates oldi küll veel väga noored ja kogenematud, kuid saadi 90date alguse segastel aegadel täitsa hästi hakkama.

Metsaküla Piima suurosanik jutustab, et kui tema ettevõttega liitus, olid sealsed 80ndatel ehitatud rikka sovhoosi laudad veel üsna heas seisukorras, kuid loomade arv oli drastiliselt vähenenud 181-ni ja pidi veel kukkuma. Jaan usub, et jätkates nii, et loomad lähevad palgapäeval tapamajja, ei oleks Metsaküla Piim AS „enam väga kaua toiminud“.  Tagant järele arvab ta siiski, et oli tark otsus sinna tööle minna.

Tänaseks on kolme aktsionäriga ettevõttes DeLavali suurim VMS-lüpsirobotite park Eestis. Tööd alustati vaid nelja robotiga, kuid loomade arvu kasvades on muudkui automaatlüpsisüsteeme juurde ostetud. VMS-lauda ehitust finantseerisid aktsionärid ise eesotsas Jaaniga, kellele kuulub ettevõttest üle 90%, ent seadmed on ostetud liisinguga. Pidevalt aga investeeritakse edasi nii looma- kui taimekasvatusse ning renoveeritakse laudakompleksi. Metsamaa on algusest peale lähtunud põhimõttest, et tuleb investeerida või kotid kokku pakkida, sest muidu ei jää ettevõtted ellu.

Robotihirmust robotiarmastuseni

Metsamaa räägib, et ta kui esimest korda Rootsis DeLavali Hamra farmis lüpsiroboteid vaatamas ära käis, oli ta kindel, et neid kunagi endale ei hangi. „Tundus nii segane värk klaasi tagant,“ ütleb ta ja täpsustab, et tema jaoks on olulisem asjadele kättpidi juurde saada kui roboti võimeid ja võimalusi kajastavate numbritega tutvuda. Siis tekkis aga Metsaküla Piimas tööjõuprobleem ning ei olnudki valida, ütleb Jaan. Tuli võimalikult väikese kaadriga hakkama saada. Robotimõte oli idanema hakanud.

Kui käima läks Eesti esimene robotlaut Pakaris, käis Metsamaa ka seda vaatamas ning tutvus robotpiima heade kaubalisuse näitajatega. „Järk-järgult kogunes mõtteid ja tuli mingi otsus teha,“ ütleb Jaan. Ta käis veel koos ehitusfirma esindajatega vaatamas erinevaid robotlahendusi nii Taanis kui Ameerikas ning jõudis tagasi DeLavali VMSi juurde.

Optimaalsus eelkõige

Metsaküla Piimas on hetkel ca 565 lüpsilehma ja loomade koguarv on 1112. Karja taastootmiseks kasutatakse seal mullikatel suguselekteeritud spermat ning pulli neil tööl ei olegi. Jaan arvab, et pooleteise aasta pärast on neil  koos 650 lüpsilehma, millega oleksid robotid optimaalselt koormatud. Praegu rekonstrueerivad nad vanu lautu selleks, et oleks kuhugi kinniseid loomi panna, kui robotlaut lüpsilehmi täis saab.

Pulle nad täna veel üles ei kasvata kuigi Jaan arvab, et lihaloomad oleksid head riskimaandamiseks, sest liha hind on viis aastat ainult tõusnud. Piima hind aga kõigub kõvasti. Vaikselt mõeldaksegi võimalusele varsti prooviks pulle kasvatama hakata. Praegu aga müüakse neid aeg-ajalt välismaistele huvilistele.

Metsaküla Piima lehmad annavad aastas üle 8200 kg piima. Muud piimanäitajad on samuti korras ning somaatiliste rakkude arv tõusis korraks vaid lauda käivitamise ajal, mil loomad arusaadavalt stressis olid, seletab Metsamaa ning lisab, et on kuulnud hoopis teistsuguseid lugusid erinevate robotitega lautade kohta.

Jaan räägib, et nad ei püüdlegi nii väga 10 000 poole, vaid peavad optimaalseks tulemuseks 8500-9000 kilo piima lehma kohta. Metsamaa tunnistab, et tema jaoks ei ole oluline, kui kõrge on lehma toodang, vaid hoopis taseme, millest kõige rohkem raha kätte jääb, saavutamine. Ta tahab, et ettevõtmine tulus oleks.

Kaheksa lüpsirobotiga tuleb majanduslikult kõige odavam, seletab Metsamaa oma valikute tagamaid. Ta on oma nahal ära proovinud, et kui loomade arv kasvab robotite arvu kohta liiga suureks, siis hakkab lüpsikordade arv ning toodang alla minema. Samas on oma miinused ka sellel, kui roboti kohta on liiga vähe lehmi.

Lisaks seitsmele robotile on Metsaküla Piim ASis täna 25 töötajat, kes hoolitsevad nii taime- kui loomakasvatuse eest. Metsamaa leiab, et kuna piimatootmisvaldkonna hooajalisus on niivõrd suur, on paljusid teenuseid kasulik hoopis sisse osta. Näiteks „lägamajandus“ on täielikult ja silotootmine osaliselt nii korraldatud.

Eksperdid on välja õpetatud, et enda elu ei jääks elamata

Jaan räägib, et on käinud vajadusel öösiti kas või ise farmis midagi remontimas, kuid tegelikult on tal meeskond välja koolitatud nii, et farmist talle abi küsimiseks tavaliselt ei helistata ning häireteated tema telefonile ei tule. Ta saab talviti lubada endale ka kuu aega puhkust soojal maal.

Metsamaa jutustab, et algul veetis ta iga hetke farmi juures ja õppis roboti kasutamise hästi selgeks. Siis aga otsustas ta, et on seadmetesse ning inimestesse piisavalt investeerinud selleks, et ei peaks öid laudas veetma ja enam ta oma oskustes nii kindel ei ole. „Ma ei ostnud selleks robotit, et ise laudas käia. Ma ostsin, et mitte käia!“ ütleb ta. Kolleegid peavad ise hakkama saama. Seetõttu on ka ettevõtte kontor laudakompleksist eemale loodud. „Mina pean vaatama, et palk oleks makstud, lehmadel oleks ninaesine olemas ja et ka inimesed oleksid olemas,“ võtab ta oma rolli kokku.

Piim läheb eesti tarbijatele läbi kohalike töötlejate

Metsaküla Piima toodang läheb TÜ EPIKO kaudu Tere ASi ja sealt ainult kohalike toidulauale. EPIKO on põllumeeste poolt toorpiima müügiks loodud ettevõte, mille asutajaliige Jaan Metsamaa on. Selle eesmärk on leida parimad turustamisvõimalused piimale ning kanda hoolt ka väikeste loomapidajate huvide eest. EPIKOsse kuuluvad paar ühistut ja Metsaküla Piim AS. Suurema piimakogusega on parem läbirääkimisi pidada, toob ta põhjenduseks, miks nad ka suurtootjana eelistavad läbi tulundusühistu oma piima müüa.

Metsamaa räägib edasi teema jätkuks, et pool toorpiimast läheb juba täna Eestist välja. Ta naljatleb, et võiks ära vahetada – Leedu suured edukad piimatöötlejad siia tuua ja meie väiksemad sinna väiksemate tootjate juurde saata. Siis aga tõsineb mees taas ja ütleb otsusekindlalt, et kohalikke töötlejaid peaks ikka püüdma alles hoida, kuna piimandus on erinevalt lihast ja teraviljast jäänud siiski veel suuresti eesti inimeste kätte.

Loodetavasti loomadele meeldib

Metsaküla Piima karjas tuleb peale rohkem loomi, kui välja läheb. Uue lauda juures oligi positiivne, et prakeerimine vähenes 22-23 protsendini, räägib Jaan Metsamaa. Peamisteks prakeerimise põhjusteks on see, kui loom ei jää tiineks; tal on probleemid jalgadega või mõni muu terviserike.

„Tegelikult ei ole ka tiineks jäämine vabapidamislaudas üldse probleem,“ ütleb Jaan. Samuti puuduvad Metsakülas sõravannid ega tee nad „sõradeso“, sest neil ei ole Metsamaa sõnul üldse ka sõrahaigusi. Jaan naerab, et neil on põrand kogemata ülihästi õnnestunud. Samuti ei ole nad loomi sisse ostnud, vaid kõik on oma karja väljakasv, toob ta selle fenomeni põhjusteks. Isegi neile sõralõikamisteenuse osutajad, kelle abi vajatakse vaid korra aastas, pidid loomade jalgu kiitma ja Jaan peab seda üheks paremaks tõendiks oma loomade hea tervise kohta, kuna nende ärihuvides oleks ju just tihemini farmi külastada.

Ettevõtte juht, kes teeb ise ka näiteks agronoomi tööd, lisab veel, et tal ei ole kodus ka nii kallist parketti, kui nende loomade madratsid maksavad. Nad ei ole selle pealt kokku hoidnud, ütleb ta, ja arvab, et „DeLavali müüdud asemekatted on parimad, mida täna turul pakkuda on. Need on pehmed, kuid loom ei libastu seal, vaid sõrad lähevad kummi sisse. Selle [põrandakatete] pealt ei tohi kokku hoida, kui mujalt veel,“ on Metsamaa veendunud, sest kukkumine võib loomale elu maksma minna.

Nüüd on matid maas ka poegimisosas, kus lehmad on viis päeva lõas. Metsamaa kiidab, et need on väga head ja elastsed ning libastumisi on vähe. „Kui nad enne olid betooni peal, jalad laiali ja püsti ei saanud, siis nüüd, isegi kui loom on nõrgem, saab ta ikka püsti.“ Kuna Metsakülas allapanu ei kasutata, siis tunduvad matid märjad, kuid ikka ei olevat libe. „Üks-kaks õnnetust aastase kogemuse kohta,“ räägib Metsamaa. „Paistab, et [matid] peavad vastu ka. Nüüd juba neli aastat,“ räägib ta lüpsilauda kohta. Ka sõnnikukäigus olevat nii head matid, et loomad viskavad ennast sinna pikali. „Noorloomad, kes on olnud vabapidamisel sügava allapanuga… nende jaoks ei ole sõnnik hirmuäratav, aga natukese aja pärast saavad nad aru, et mujal on mugavam,“ seletab ta.

Jaan Metsamaa usub, et nende loomadel on üsna head elamistingimused. Kohe, kui maikuus rohi tärkab, saavad kinnisloomad välja värske õhu kätte „puhkusele“ ja nii septembri keskpaigani. Kõik Metsaküla lüpsilehmad ning ka erivajadustega loomad on aga vabapidamisel. Nüüd on ettevõtte juhi arvates farmis kasutusel ka parim võimalik tehnoloogia. Metsamaa arvab veel, et mida vähem on erinevaid väravaid ja segavaid vidinaid, seda vähem on loomal stressi. „Mulle meeldib avarus ja arvan, et tänu sellele ei ole trügimist ja on prakeerimist vähem, mis on positiivne.“

Metsamaa on ise uuendustega väga rahul. Jaan ütleb naljaga pooleks, et loodab, et loomad kiidavad samuti need arengud heaks.

Lüpsirobot ei asenda inimest – spetsialiste on ikka vaja

Metsamaa ei ole seda meelt, et robotlaut ehitatakse selleks, et inimestest lahti saada. „See on täiesti vale arusaam!“ ütleb ta ja täpsustab, et üks inimene võiks seal ikka olla, ainult et ta teenib ettevõttele tunduvalt rohkem raha, kui seal on kaheksa robotit kahe või nelja asemel. Tegelikult on neil ka hetki, kui ei ole kedagi laudas. Teatud aegadel aga peab vähemalt kaks inimest kohal olema töö sujumiseks. Kõige rohkem inimtööjõudu kulub erivajadustega loomade eest hoolitsemisele, räägib ta. Lisaks tegeleb üks inimene kõigi noorloomadega.

Metsamaa jutustab, et nad on katsetanud erinevaid värbamismoodusi ja igasuguseid inimesi, kuid kümnest võib-olla üks sobib loomadega töötama. Jaan on veendunud, et inimene peab ise tahtma vajadusel juurde õppida. Ta räägib, et vahepeal neil olid väga noored inimesed laudas, kuid nüüd enam mitte. Samas, vanas osas on ka vana meeskond. Paar inimest vahetub Metsaküla Piimas igal aastal. Metsamaa ütleb aga, et ta pigem vahetab välja või koondab inimesi ega ole vastu õiglase koondamistasu maksmisele, kuid eelistab esimesest päevast uues laudas planeeritud inimeste arvuga tööle asuda, sest leiab, et hiljem on raske inimesi vähemaks võtta.

Üle mõistuse ei ole robotite juures midagi

Metsaküla Piima juht meenutab, et robotlauda käivitamise esimene päev oli küll „hullumaja“, kuid juba teisel päeval saatis ta DeLavali esindajad ära, sest arvas, et nad saavad ise hakkama ja küsivad abi, kui tõesti vaja. „Tegelikult muidu ei õpigi ära, peab kohe ise tegutsema hakkama,“ on Metsamaa põhimõte.

Siiski ehmatasid kõik natuke ära, kui pärast esimesi katseid loomadele robotlüpsi tutvustada kogu kari robotist võimalikult kaugele hoidis. Nad võtsid siis meeskonna kokku ja läksid ühele konkurendile külla, kus nägid, et loomad käivad ikka küll robotis.

Jaan Metsamaa arvab, et üle mõistuse ei ole robotite juures midagi ja eks nad ise ka alguses ei osanud õigesti käituda, kuid pärast juba töötava robotfarmi koos väisamist, olid inimeste näod jälle naerul ja usk taastatud, et küll kõik tööle hakkab.

Metsamaa leiab, et nüüd on hea võimalus end enne lauda käivitamist või vajadusel ka hiljem DeLavali Lüpsirobotikoolis koolitada. Ta soovib, et temalgi oleks olnud selline võimalus siis, kui nende robotfarm 2009.  aastal esimeste seas Eestis käima läks.

Nüüd käib uute loomade robotlauta kolimine Metsaküla Piimas juba täiesti sujuvalt. Lehmad lüpstakse hommikul enne ümberkolimist ära ja siis on neil terve päev aega rahulikult uues kodus „ringi tuterdada“. Nii ei teki neil roboti suhtes üldse vastumeelsust. Uued loomad pidid aga olema nii uudishimulikud, et lähevad ise robotiga tutvuma. Nad saavad jälgida teiste loomade käitumist ning osa värskeid laudaasukaid pidi julgema ka robotist läbi käia. Lisaks antakse neile sealt alguses vaid head-paremat süüa, ilma et robot oma põhieesmärki täita püüaks. Kolmandal päeval lähevad uuselanikud aga juba oma algatusel lüpsile, sest eeskuju on ju olemas. Praegu nad katsetavad ka erinevaid variante, kuidas seadmete hooldus kõige valutumalt läheks ja kõige vähem loomi häiriks.

Usk DeLavali töökvaliteeti ja teenustesse tegi otsustamise lihtsaks

Jaan Metsamaa eelistab DeLavali VMSi udaraettevalmistuse tõttu, kuna VMS peseb spetsiaalse nisakannuga iga nisa eraldi ja põhjalikult. Ta ütleb, et udaraettevalmistusega läheb DeLavalil konkurentidest küll veidi rohkem aega, kuid selle käigus toimub ka sõõrutamine, mistõttu läheb lüps tegelikult veel kiiremini. Metsamaa sõnul on paljud ka toetanud tema arvamust, et DeLavali VMSi lüpsiettevalmistus on konkureerivate seadmete omast parem.

Ettevõtte juht räägib, et lüpsirobotite valikut mõjutas suuresti järelteeninduse osa. „Hind ei ole üldse määrav,“ ütleb Metsamaa. Määrav on teenindus – et edaspidi oleks abi käepärast ning vähem probleeme.

Robot pakub paindlikkust ja paremaid võimalusi tulevikuks

„Iga piimatootja peab oma tuleviku ja arengu ise välja mõtlema,“ lausub Jaan Metsamaa kindlal häälel. Ta täiendab, et see, mis sobib ühele naabrile, ei sobi teisele. Samuti peab Metsamaa piimatootjate üheks murekohaks seda, et Eesti farmides töötab vananenud kaader ning noor inimene vanasse farmi tööle tulla ei taha.

Metsamaa arvab, et talunike jaoks on robot väga hea pääsetee, sest lapsed ei taha tihti end eluks ajaks kinni panna vanemate kõrvalt nähtud raske tööga. Kuid kui võtta kasutusele lüpsirobot ja teha töö paindlikumaks, siis ehk jäävad noored inimesed ka oma kodutallu tööle ja võtavad selle ühel päeval üle.

Edu võti on iseendasse uskumine ja alati paremaks püüdlemine

Metsaküla Piimas on arenguruumi küll ning nad ei peatu erivajadustega lauda valmis ehitamisega, arvab Jaan. Teistele laudaehituse või rekonstrueerimise planeerijatele annab Metsamaa oma kogemuste põhjal nõu, et mida rohkem inimesi on kaasatud lauda planeerimisse, seda parem. Ta arvab, et nende VMS-laut on päris hästi õnnestunud ja räägib, et kui ta nüüd robotlauta ehitama hakkaks, siis teeks täpselt samasuguse. Peab ise uskuma oma ideedesse ja töötajad peavad ka uskuma, ütleb ta.

Põhilised andmed:

Metsaküla Piim – loodud nii, et kõigil oleks hea elada

Harku vald, Harjumaa, Estonia

KARJA SUURUS:

1112

KARJA TÜÜP:

Lehmad

LÜPSISÜSTEEM:

Automatiseeritud lüpsmine

PIIRKOND:

Kumna küla

At DeLaval we use cookies to make your website experience better. You can change your web browser settings if you do not allow cookies or do not want cookies to be saved. Read more about how DeLaval handles cookies. I have read and accepted the information on how DeLaval handles cookies.