Piistaoja Katsetalu – koht, kus sünnivad uuendused

Piistaoja Katsetalu on Maaülikoolile kuuluv rikkaliku ajalooga Pärnumaa piimafarm, mida läbi kõigi omanäoliste ajastute ühendab eriline uuenduslikkus ja vaimsus. Erakordsete meeste nagu kunagine põllutööminister Theodor Pool ja esimesena Eestis kunstseemendamist rakendama hakanud Edgar Keevalliku järel on nüüd juba ligi viisteist aastat Piistaoja arendamisega tegelenud Madis Padari.

Katsetalust suurfarmiks

1887. aastal Tori mõisalt ostetud talu kuulus alguses perekond Poolile. Perepoeg Theodor võttis varsti isa talu üle ja kujundas sellest silmapaistva õppe-katsetalu, kus hakata mustakirjut karja aretama. Esimesena Eestis võeti seal kasutusele masinlüps ja elektrikarjus ning need ei jäänud viimasteks uuenduslikeks sammudeks. Juba 1928. aastal jäädi oma pingutustega ka teistele silma ning Piistaoja austati väärika Külvaja kujuga.

Pärast Poolide perekonna küüditamist aastal 1941 kardeti farmi lagunemist, kuid paljude kergenduseks sattus siis farmi etteotsa Edgar Keevallik, kelle karmi käe all farm järgmisel 30 aastal veel kõvasti kasvas ja arenes. Kolmekümne lüpsilehmaga talust sai ligi kahesajapealise karjaga uhkeldada võiv eeskujulik farm.

Järgneval Vändra katsesovhoosi kuulumise ajastul kahjuks olulist arengut ei toimunud ja tekkis taas oht, et Piistaoja laguneb. Nii siiski ei läinud ja 90ndate alguses hakkas majand tööle Põllumajandusministeeriumi alluvuses.

Pärast riigi taasiseseisvumist anti Poolide perekonnale tagasi nii neile varem kuulunud maa kui ka seal paiknevad laudahooned – tekkis vajadus piimatootmine ümber organiseerida. Alates 1997. aastast tegutseb Piistaoja majandiga Eesti Maaülikool, pakkudes taas tudengitele praktilisi kogemusi karjakasvatuses ja väljundit teaduse tegemiseks. Kuuludes ka tänapäeval riigile ja olles tihedalt seotud ülikooliga, on Piistaoja Katsetalu üsna unikaalses seisus. Padari sõnul näitab nende juhtum, et riik võib olla ka hea peremees. Seda illustreerib ka statistika, et Piistaoja Katsetalu on pea alati oma piimanäitajatelt Eesti esikümnes.

Uuel aastatuhandel uus hingamine

Kolmanda aastatuhande alguses hakkas ka Piistaojal taas palju muutusi toimuma. Noorloomad said viimaks välja kolida 50ndatel ehitatud laudast ja koos lehmadega asuda Pärnumaa esimesse vabapidamislauta. 2008. aastal alustati eraldi noorloomade ja kinnisloomade lauda ehitust, ning 2010. aasta suveks valmis see koos uute asfalteeritud teede ning silohoidlatega, hoolimata üldistest majandusraskustest. Kõigi uute ehituste puhul on tehtud koostööd DeLavaliga ning ka enamik kasutusel olevaid seadmeid on DeLavalilt soetatud.

Tänapäeval on Piistaojal 372 Eesti Holstein Friisi tõugu lüpsilehma, kes kõik on välja kasvanud seitsmest 1918. aastal Piistaoja talule ostetud lehmast. Umbes sama palju kui praegu lüpsilehmi, on ka noorloomi peale kasvamas. Aasta lõpuks peaks lüpsilehmade arv olema juba 400. Nende lüpsmiseks kasutatakse DeLavali 2x12 paralleellüpsiplatsi ning piima jahutamiseks DeLavali tanki. Lüpsmist kontrollib ALPRO. Ka ventilatsiooniseadmed ning vasikalauda sisu kannavad DeLavali logo ja talu ümbruses toimetab mitmeid suuri DeLavali masinaid. 

DeLavali abiga nii loomade heaolu kui toodangut tõstmas

Madis Padari sõnul on nad valinud oma partneriks DeLavali, sest peavad oluliseks head teenindust ja kvaliteetseid läbimõeldud lahendusi ning nad ei ole pidanud pettuma. Investeeringud on end ära tasunud, sest uues laudas on somaatiliste rakkude arv muutunud kaks korda väiksemaks kui varem ja praakpiima protsent on niivõrd minimaalne nagu tavaliselt vaid robotlautades võimalikuks saab.  Toodang on aastatega kasvanud ligi 10 000 kiloni lehma kohta ja seda vaid kahekordse lüpsiga.

Piistaojal on palju mõeldud ka loomade heaolule. Lüpsilehmad elavad aastaringselt vaid neile mõeldud laudas, kus nad saavad vabalt liikuda; neile antakse täisratsioonilist sööta ning juua siis, kui tahavad ja nii palju, kui soovivad; nad saavad kõndida ja lamada mugavatel kummimattidel ning palaval ajal hoida ventilaatorite ligidusse – see on eriti oluline lüpsiplatsi ootealal, kus loomad on tihedalt koos ja võiksid muidu stressi sattuda.

Padari käis enda sõnul ka ise ehituse ajal laudas ja viskas madratsite peale pikali, et vaadata, kuidas lehmadel seal olla võiks. Sõnniku viivad skreeperid ära, mistõttu lehmal on puhas ja hea olla. Osa noorloomi käib ka karjamaal värske õhu vanne võtmas.

Julgelt unistamine annab tulemusi

Madis Padari saabus 1974. abikaasa Eve eeskujul Piistaojale mehhaanikuks otse koolipingist. Neil mõlemal oli kindel idee, et tahaks kodust kaugemale ja alustada nö puhtalt lehelt väikeses majandis, millest jõud üle käib. Vahepeal, kui majandid  liideti, tuli minna Seljale, kuid hiljem tõmbas neid ikka Piistaojale tagasi. Padari sõnul on ta saanud siin teha enam-vähem seda, mida ta tahab.

Koht töötati uuesti üles olenemata pankrotiohust kolhooside lagunemise järel. Enda sõnul ta hirmsalt rabanud ei olegi, vaid niisama unistanud ja 1998. aastal Piistaoja majandi juhiks saades mõned unistused ka täide viinud – alustades kaasaegse farmikompleksi rajamisest kuni hiljutise silokombaini ostuni. 

Ka tema esimene otsus direktorina üle minna silopõhisele söötmisele tekitas suuri vaidlusi ja vastuseisu. Endised juhid kahtlesid tugevalt mehaanikutaustaga uue direktori idees ega hoidnud sel teemal ka keelt hammaste taga. Kui aga kahe aastaga 2000 kg piima lehma kohta juurde oli tulnud, olid kõik rahul.

Tänased juhtkonna liikmed Sirje Reinma (farmijuht), Heigo Voosalu (tootmisjuht) ja Madis Padari – arutavad sõbralikult asjad omavahel läbi ja igaüks tunneb oma tööd, mistõttu saab üksteist usaldada. Muidugi tuleb luua sobivad töötingimused ja lasta kolleegidel jahtida ka oma unistusi, arvab Padari. Terve farmi peal töötab hetkel 13 inimest, kes Padari sõnul on nii paindlikud, et teevad täpselt seda, mida parasjagu tarvis.

Nagu ikka, on ka selles farmis mõned probleemkohad – sigivus- ja ainevahetusprobleemid viivad loomade keskmise toodangu madalamaks, kui seal iga päev endast maksimumi andvatele piimatoomisfanaatikutele meeldiks. Lehmad kipuvad vabalt liikudes vahel üksteisele viga tegema ja loomade karjas püsimise aeg on Padari meelest liialt lühike. Kuid üldjoontes on läbi mitmete katsetuste ja läbimõeldult tegutsemise läinud toodangunumbrid taas üles ning kari suureneb. Eesti Maaülikooli majandina on Piistaoja eeliseks teiste ees see, et spetsialistid saavad pidevalt loomakasvatusalast nõu professor Olav Kärdilt ja doktorant Andres Oldilt.

Tulevikuks vähem takistusi

Padari leiab, et piimakarjakasvatus on ala, mida eestlased oskavad ja seda peaks maksimaalselt ära kasutama. Eesti põllumees võiks ju ligi kaks korda rohkem toota ja „euroheina“ tootmise asemel toita näiteks ka nälgivad aafriklasi, ütleb ta rangete eurodirektiivide täitmise kohta.

Mõeldes piimatootmise jätkusuutlikkusele, on Padari meelest murekohaks ka toetused, mida saadakse vanade kvootide järgi ja mille alusel laiendamine on kahjulik protsess, mida ei toetata. „On raske ette kujutada, kuidas üldse mõni uus tootja turule tulla saaks ning kust selleks vajalik raha tulema peaks,“ ütleb ta. Samuti lootis põllumees, et perioodil 2014–2020 põllumajandustoetused ühtlustuvad kogu Euroliidus, kuid ta kardab, et seda ei juhtu ja ebavõrdsus piimaturul jätkub.

Jätkusuutlikkuse seisukohalt on samas muututud nii palju efektiivsemaks, et piimatoodang ühe töötaja kohta on ligi kümme korda suurem kui Pooli või Nõukogude Liidu ajal. Padari ei näe ohtu ka kliimamuutustest: „Need ei juhtu nii kiiresti ja kui ka läheb natuke soojemaks, siis hakkame maisi kasvatama ja tuleb piima veelgi rohkem!“

Põhilised andmed:

Piistaoja Katsetalu – koht, kus sünnivad uuendused

Piistaoja, Pärnumaa, Estonia

KARJA SUURUS:

~750

KARJA TÜÜP:

Lehmad

LÜPSISÜSTEEM:

Paralleellüpsiplats

At DeLaval we use cookies to make your website experience better. You can change your web browser settings if you do not allow cookies or do not want cookies to be saved. Read more about how DeLaval handles cookies. I have read and accepted the information on how DeLaval handles cookies.