Võhandu POÜ – uuenduste maaletooja

Võhandu POÜ läbis hiljuti korraliku uuenduskuuri ja ega nad veel lõpetanud ei ole. Lisaks uuele robotfarmile on lähiaastatel plaanitud veel mitu sarnast, et kõik loomad ühte kohta ja moodsatesse tingimustesse elama saaksid. Käisime rääkimas Võhandu eestvedajatega Herd Navigatorist, loomade heaolust, uuendustest ja paljust muust.

Võhandu POÜ-st on saanud perefirma, mille juhatajaks Toomas Pihu. Viimane erineb päris palju keskmisest eesti piimatootjast, kuuludes edukate noorte põlvkonda, kellel on keeled suus ja rahvusvahelise töö kogemus. Samas on tal ikka nii mõndagi ühist ka ametivendadega. Pihu räägib, et juba tema vanaema pidas lehmi ja väikese poisina veetis ta kõik suvevaheajad maal. Ka Toomase noorem vend tegeleb põllumajandusega ja vastutab ettevõttes taimekasvatuse eest,

Aitab võõraste heaks töötamisest!

Pihu jutustab, et käis juba keskkooli ajal Soomes mitmes farmis tööl, seejärel õppis EPAs mehhaniseerimist ja käis praktikal Inglismaal ning Ameerikas, kust sai enda sõnul keeleoskuse ja julguse. Pärast kooli töötas ta kümme aastat erinevates tootmisettevõtetes, kuni sai villand võõrastele töö tegemisest.

Alguses plaanisid nad isaga ehitada hoopis sigala ja juba alustasidki sellega, aga pank ei andnud neile laenu ning asi jäi katki. Toomas oli sisimas õnnelik, sest see mõte ei meeldinud talle tegelikult üldse. Ühel hetkel aga tekkis neil võimalus osta ära Võhandu POÜ ning teda sooviti ka ettevõtet juhatama.

 Neljasaja lüpsilehma ja 40 tubli töötaja heaolusse ei oldud Võhandu POÜs 20 aasta  jooksul praktiliselt üldse investeeritud. Hetkel on neil Toomase sõnul väga huvitav periood.

21-aastase ettevõtte 240 looma elavad 2012. aasta sügisest robotlaudas. Kokku on neil aga 620 lüpsilehma, kes jagunevad hetkel kahe majandi vahel ära. Tulevikus tahavad Pihud jõuda 1000 lüpsilehma ja  kahe 8-lüpsirobotiga laudani. Toomase sõnul on uuel ja vanal laudal nii suur vahe, mistõttu plaanitakse järgmine osa valmis ehitada juba 2014. sügiseks. „Piima erinevus on viis liitrit ja vanasse jäid head lehmad. Uude toodi mullikad.“ Nad usuvad, et ei ole mõistlik raisata energiat mõtlemisele, kuidas vanas laudas toodangut parandada, vaid pigem, kuidas uus kiiremini valmis saaks.

Kõik on kinni kompetentsis

Võhandu eestvedajad käisid seadmeid valides palju ringi. Hinda nad Toomase sõnul kohe ei uurinudki. Nende rõhk oli lihtsusel - et oleks vaja võimalikult vähe töötajaid. Mõeldi, kuidas ehitada nii, et igal sammul tööjõudu kokku hoida. Toomasele endale meeldis DeLaval, kuid nende loomakasvatusjuht Esta Plato eelistas Lelyt. Alguses tundus Lely lahendus neile kompaktsem, sest tolle tootja robot paneb nisakannud korraga loomale alla. Esta üks põhisoove oli ka jälgida, kas loomad kaotavad kehakaalu või mitte. Ja Lely robotil oli kaal, mis on tänaseks muutunud valikvarustuseks, sest seda ei ole enam looma tuvastamiseks otseselt vaja.

DeLavali piirkonnajuht Elar Must ja Võhandu juht Toomas PihuToomase silmis olid DeLavali VMS ja Lely lüpsirobot võrdsed, kuid ta leidis, et DeLavali müügimehed olid kompetentsemad. Nad olid ka varem DeLavaliga koostööd teinud. Pihu hindab samuti väga seda, et DeLaval on suur ettevõte. „Kui keegi jääb haigeks, läheb puhkama või ära, siis ei juhtu mitte midagi hullu.“ Neile isegi meeldib, et aeg-ajalt käib nende juures oma harilike tehnikute asemel mõni teine mees, sest kaks pead on ikka kaks pead ja nii leitakse sobivad lahendused kiiremini. Lely robot on tema meelest mõeldud väikesele farmile, kus on 1-3 lüpsirobotit ja inimene jõuab iga päev loomad üle vaadata. Nende 1000 looma plaaniga ei ole aega kõiki kontrollida. „Vaja on, et masin ütleks, et näe, neile pööra tähelepanu ja siis ei olegi oluline, kui palju Elar [DeLavali piirkonnajuht] selle eest raha küsib,“ naljatleb Toomas, viies jutu karjaanalüsaatorile Herd Navigator.

Vastavalt sisetundele sai lihtne ja hea

Herd Navigator on maailmas ainuke omataoline seade, mis aitab tuvastada tavapärasest tunduvalt kiiremini inda, aborte, tiinust; samuti haigusi – mastiiti ja ketoosi. Toomas ja loomakasvatusjuht Esta käisid enne lõpliku valiku langetamist uue robotlauda tehnika osas ka Hollandis DeLavali farme külastamas, et näha Herd Navigatorit töös. Kuid Toomase sõnul oli see reis olulisem Esta jaoks. Temal oli sel ajal juba ostuotsus tehtud.

Karjaanalüsaator Herd Navigator„Navigatoriga peab olema sisetunne õige, et on vaja,“ ütleb Toomas ja räägib juba ligi aastapikkusele kogemusele tuginedes: „Navigator on tegelt üks väga lihtne aparaat,  eriti kui seda iga päev kasutada ja oma äranägemise järgi karjahaldusprogrammi märkuseid sisestada. Kui Navigator toob vastavalt oma seadistusele mõne looma esile, siis on sinu otsustada, mida sa teed lehmaga või mida sa ei tee ja miks. See info tuleb sisestada ka karjahalduse programmi. Ja kui mõne aja pärast Navigator taas selle looma kohta alarmi annab, on meil nüüd võimalus avada looma ajalugu koos graafikutega. Ei pea enam kobama pimeduses, vaid tead täpselt mida tehti ja miks ning see teeb edasised otsused lihtsamaks. Navigator annab järjepidevuse, säästab aega ja teeb nii töötajad kui ka omanikud rahulikumaks, sest teadmatus ja hirm kaovad.  Pilt räägib iseenese eest“.

Loomakasvatusjuht Esta Plato ütleb Herd Navigatori kohta: „Ikka väga hea asi on!“ Nende jaoks on Herd Navigatorist enim kasu olnud vaiksete indade ja abortide tuvastamisel. Seemendustehnik ütlevat, et ei avastakski muidu paljusid vaikse innaga lehmi.

Miks mitte kasutada häid võimalusi!?

DeLavali vertikaaljahutiVõhandu Palo farmis on üsna mitmeid uuenduslikke lahendusi DeLavali seadmesortimendist. Näiteks on seal kasutusel DeLavali vertikaalne jahuti, mille võib õue paigutada ja nii ruumi säästa. Toomas kommenteerib seda nii: „DeLavalile oli jahuti uuem kui meile. Meile oli kõik uus. Ma ei näinud põhjust, miks peaks hoone ehitama ja piimatangi sisse panema ning siis ümber selle käima. Kui DeLavalil on hea võimalus paigaldada jahuti õue, siis miks mitte kasutada seda!?“

Kõik seadmed mida DeLavalil pakkuda oli, ongi uues laudas DeLavali omad. Samas ütlevad nad, et tahtsid ikka häid asju, mitte tingimata DeLavali omi.

Toomas ütleb, et peab inimestele peale käima ja mõtlema, kuni leitakse sobiv lahendus. Ta lasi DeLavali piirkonnajuht Elaril ja ka teistel saata oma pakutava kohta nii palju infot kui võimalik. Nad õppisid koos ja kaalusid erinevaid variante, kuni jõudsid äratundmisele, et vot nüüd on hea.

Julgus katsetada tegi lehmad õnnelikuks

DeLavali lüpsirobot VMS avatud lahendusegaToomase sõnul on nende avar, laiade söödakäikudega kolmerealine laut üks innovaatilisemaid robotlautu Eestis. Ta ütleb, et see on Maarjamaal ainuke, kus robotid ei ole kinnistes „putkades“ ja näeb kohe, mis kusagil toimub. “Lehm on ka palju õnnelikum,” räägib Pihu. Loomadel on seal tema meelest nii hea olla, et nad ei karda kedagi, pikutavad rahulikult ning ei tee töötajatest tavaliselt väljagi. Ka Esta ütleb, et talle nüüd juba väga meeldib terve laut, sest see on hästi valge, läbimõeldud ja jätab hea üldmulje. Ta näeb ära iga peanupu ja peab seda väga õnnestunud lahenduseks.

„Ma olen siuke mees, kes eriti raha ei loe, kui on vaja tulevikku investeerida. Mis sest, et võib-olla täna ei ole leivaraha, aga võib-olla sellepärast ülehomme on. Elu on näidanud, et tuleb mõelda tulevikule ja küll olevik end ära korraldab,“ selgitab Pihu oma uudsete ja julgete valikute tagamaid.

Ei tohi olla väga usin ega laisk

Toomas annab nõu, et robotlaudas ei tohi olla väga usin inimene ega ka väga laisk. Ta toob näite, et kui öösel on mingi probleem olnud robotiga ja loomad on lüpsmata jäänud, siis ei tohiks kõiki kohe meeleheitlikult robotisse ajama hakata, vaid tuleks keskenduda ainult kõige kriitilisematele isenditele, sest muidu hirmutatakse minema ka need, kes muidu vabatahtlikult lüpsile läheksid.

Loomad on Võhandus jaotatud kahte gruppi, kummagi käsutuses omakorda kaks DeLavali lüpsirobotit. Alguses olid neil loomad gruppideks jaotatud juhuslikult. Siis aga muutsid nad strateegiat. Esimeses, kõrge toodanguga grupis on 110 looma ja nende keskmine toodang on 32,1 liitrit. Teises grupis on 130 looma. Loomad käivad robotis keskmiselt 2,9 korda päevas.

Toomas ütleb, et loomi võib ühte gruppi panna nii palju kui soovitakse, kuid oluline on, et töötajal kuluks võimalikult vähe aega nende ajamisele. Mida rohkem loomi, seda rohkem pidavat ajamist vajatama. „Mõned lehmad vajavad rohkem aega ja võiks olla mingi puhveraeg. Et lehmad ise saaksid käia.“ Nad usuvad, et saaksid olukorda veelgi parandada, muutes söödaratsiooni rohkem vajadusepõhiseks. Hetkel on see kõigil samasugune, kuid kinnijääjatel võiks ratsiooni Pihu meelest kohendada.

Robotitega kaasneb vabadus ise otsustada

Võhandus ei ole tavapärast suunatud liikumist, sest nad tahavad, et lehm oleks vaba. Nende seisukoht on, et kui teha juba vaba laut, siis olgu lehm ka vaba, kuigi see ei lähe väga kokku nende mõttelaadiga, et vähem tööd oleks. „Me tahame, et lehm oleks õnnelik ja küll ta seal [lüpsil] hakkab käima ka siis, kui meil ei ole kõik ette määratud talle,“ ütleb Toomas, aga möönab ka, et ajada tuleb neil loomi rohkem kui suunatud liikumisega laudas - ca 15 lehma grupi kohta. Lüpsiaeg võiks tema meelest olla 75%, kuigi pideva ajamisega on nad saavutanud ka 81% roboti kohta ööpäeva lõikes. Ta leiab, et tõrgete puhuks peaks olema väike puhveraeg, et vajadusel plaanile järgi jõuda. Samuti, et kuna igal juhul on farmi ühte inimest vaja, siis nende loomad võivad juba vabalt liikuda.

Toomas ütleb, et lehmad harjuvad uue laudaga ruttu, inimestega läheb aega. Võhandu puhul kulus selleks umbes kolm kuud. Alguses panid ka nemad kõik väravad vahelt kinni ning ajasid kogu karja robotist läbi. Sööma lasti ainult neid, kes on robotis ära käinud. Pihu tunnistab, et harjutamise ajaks on suunatud liikumine väga hea. Täna aga, kui tuuakse uusi loomi sisse, siis alguses on nad väikese ringi peal. Esialgu veetakse uus lehm lauta nööri otsas ja surutakse robotisse. Pärast kahte päeva läheb ta juba suurele ringile ning edaspidi saab ise hakkama. Nende meelest ei ole mõeldav traumeerida kõiki loomi. Kõige parem on harjutada uusi laudaelanikke robotis käima söögiajal, kui mitte keegi teine seal ei käi.

Kõik peab paberil olema

Võhandu POÜ on oma töötajad ise välja õpetanud. Toomas usub, et kõik töökorraldused peavad ka paberil olema. „Kõigi asjade jaoks peab olema juhend ja kui need ette võtta, siis peaks uus inimene päeva lõpuks aru saama, mida teha tuleb ja kuidas. Mida tehakse kord päevas, kuus või nädalas. Kuidas tehakse, kes mida jälgima peab.“  Ta ütleb, et juhend peab olema kompaktne, mitte mingi 7-leheline dokument. Ühele leheküljele tuleks ära mahutada võimalikult palju tähtsat informatsiooni põhipunktidena. Näiteks Võhandu robotlauda tööjuhendis on ühel lehel välja toodud olulisimad punktid nagu milline lehm on kõige tähtsam. Esimesed 30 päeva on uustulnukad erilise tähelepanu all. Kõige tähtsam on Pihu meelest ajada lüpsile just selle kriitilise grupi hilinenud lehmad. Neil on kasutusel ka robotivalve üleandmise leht, millele annab töötaja allkirja, et kõik vajalik on tehtud. Siis tekib tema meelest töötajatel vähemalt mingi vastutus ja on ka võimalik midagi nõuda.

DeLaval VMSi unikaalne robotkäsiToomas kasutab mahlakaid väljendeid oma töötajate kirjeldamiseks, öeldes, et neil on seal kõik lendurid. „Robotid nagu lennukidki tänapäeval lendavad ise ja lendurit on vaja ainult siis, kui mingi probleem on.“ Tema meelest on kõige tähtsam hoida kaamerasilmi puhtana. Siis ei olevat ka muid probleeme lüpsmisega. „Kaamera kummiäär peab olema selline, et keelega tõmbad sealt üle.“ Mõni töötaja aga ei saavat aru, et tuleb ka kummiääre alt puhastada, sest kaamera laser on just seal ja siis  algavad probleemid.

Öösel võiks magada

Pihu meenutab, et teda kutsuti lolliks idee pärast teha 1000 looma robotlaut. Aga tema meelest ei ole inimese töö käia öösiti lüpsmas ja ta ei taha oma tublisid töötajaid nii piinata. Toomas ütleb, et südaööst kella kolmeni hommikul ei puutu nad loomi üldse ja lasevad neil puhata. Ööpäevaringselt on inimene neil kohal vaid poegimiste pärast. Samas ka poegimisel, arvavad nad, tuleks appi minna vaid viimases hädas. Muidu ainult teha sünnitavale loomale olemine mugavaks. Toomas Pihu meelest on tähtis kõigi – nii loomade kui ka inimeste – heaolu.

Ettevõtte juht jutustab, et enne robotfarmi oli neil hullumaja. „Elasime üks päev korraga.“ Ta selgitab, et enne uue lauda ehitamist tekkis inimestes teatud ebakindlus, kuigi nad rääkisid kõigi töötajatega varakult asjad läbi ja lasid valida, mis ameteid edaspidi eelistataks. Sellegipoolest tuli tikutulega uusi inimesi taga otsida. Toomas ütleb, et nad on kahe aastaga väga palju „lamenti löönud“, vargaid lahti lasknud jne, sest seal olevat varem töötanud igasugused inimesed. „Loomalaudas ei ole võimalik töötada nii, et käid nagu kuuvarjutus või alustad hommikul viinapudeli ärajoomisega,“ räägib ta ja seletab, et nemad tahavad tulemust, et inimesed oleksid kained, oskaksid juhendeid lugeda jne.

„Tänaseks on meeskond enam-vähem koos,“ arvab ta. Neil on tulemustasusüsteem, mis sõltub piimast ja samuti heast tööst. Kõige raskem olevat vasikatalitajal seejärel lüpsjal ja talitajal.  Robotlauda töö olevat kõige lihtsam. Samas aga ütleb Pihu, et tal on tõeliselt kahju, et tal ei ole võimalik inimesi hetkel paremini tasustada. „Kui teine laut ka valmis saab, siis saab hakata inimestele rohkem ka maksma,“ arvab Toomas.

Kuhu on koer maetud?

Toomas sõnab kindlal hääletoonil, et tahaks rohkem teha loomade heaolu nimel. Nad arutasid lauda planeerimisel näiteks sügavallapanu kasutamist. Isegi projekteerisid selle plaani järgi, kuid siis mõtlesid järele, et neile oli tähtis tööjõudu kokku hoida ja kuna aastad on erinevad, siis nad sõltuksid varieeruva põhukoguse tõttu suuresti ilmast. Samas mäletab Toomas, et tema vanaema juures elasid loomad isegi kuni 10 aastat laudpõranda peal ja arutleb, miks nad siis nii kaua elasid. Ta järeldab, et: „Kusagile mujale on see koer maetud, mitte ainult sügavallapanusse.“

Võhandu juhid leidsid, et ei saa uue ja vanade lautade asemete vahele väga suuri kontraste tekitada, et tagasi vanasse lauta poegima suundudes ei peaks pehmega harjunud lehm otse betoonile minema. Tulevikus aga - nagu ta ise ütleb - „kui jõukamaks saame,“ on nad mõelnud osta loomadele paksemad matid. Sügamisharju on Võhandu uues robotlaudas aga isegi veidi rohkem kui ette nähtud, mistõttu erilist trügimist ei ole. „Kõigile jätkub,“ ütleb Toomas.

Minu lehmad ja meie lehmad

Võhandu loomakasvatusjuht Esta PlatoEsta ütleb, et loomadest prakeeritakse hetkel ca kolmandik, kuid nad ei saa seda teha nii, nagu sooviksid. Enne tuleb tõsta loomade vanust ja sellega hetkel tegeletaksegi. Hetkel on neil keskmine laktatsioonide arv 2,2. Samas loomade esmapoegimisvanusega on nad peaaegu eesmärgini jõudnud. See olevat meeskonnatöö tulemus. Esta naerab, et Toomas on õppinud ütlema „minu lehmad“ asemel „meie lehmad“.

Ikka veel lähevad paljud loomad plaaniväliselt karjast välja. Ta ütleb, et vanasti oli põhjuste järjekord ahtrus, jalad ja mastiit. Nüüd olevat liigesed, mastiit ja ahtrus. Loomakasvatusjuht räägib, et vanas laudas on asemed loomade jaoks liiga väikesed ja nad teevad endale ülestõusmisega haiget. Samas esineb Plato arvates neil ka söötmisvigu ja ainevahetuse probleeme, millest tekivad liigeseprobleemid. Loomakasvatusjuht arvab siiski, et prakeerimine on tänu uuele laudale natuke paremaks läinud. Seni aga on vaid kolmandik lehmadest uues laudas ja see mõjutab üldpilti vähe.

Rahu ja vaikus panid unistama 17 robotist

Vanas laudas olevat loomade stressitase palju kõrgem kui uues robotfarmis ja loomad ärrituvat kergelt. Esta tõi näiteks veterinaari hiljutise külaskäigu, mille peale kõik sealsed loomad püsti kargasid. Ta ütleb, et uues laudas valitseb rahu ja vaikus. Loomad on seal harjunud inimeste nägemise ja kohalolekuga. Toomas räägib, et tema isa kartis, et robotlaudas loomad ei puutugi üldse inimesega kokku ja muutuvad arglikumaks. Reaalsuses on olukord vastupidine - nad ei jookse minema, vaid tulevad pigem uudistama inimesi.

Tulevikus tahetakse Võhandus jõuda kahe a robotlaudani, millest igaühes oleks omakorda kaheksa  lüpsirobotit. Lisaks tahavad nad, et poegijate alal oleks üks eraldiseisev lüpsirobot – kokku planeerivad nad seega 17 robotit.

Tublid ei pea kartma

Kui uurime Võhandu eestvedajatelt tulevikuootuste ja hirmude kohta, ütleb Toomas, et nad ei karda midagi. „Raha võiks muidugi rohkem olla ja tööd on ees veel palju. Igal pool on sama probleem, et pole töötajaid. Ilma ei ole võimalik midagi teha. Samas [piima]kvooti pole 20 aasta jooksul [Eestis] täis saadud, loomade arv pidevalt langeb. Tugevamad ja tublimad jäävad. Tippu jõuavad innovaatilised. Me tahame need tublid olla. Kui olla tublid, ei pea kartma!“ 

Põhilised andmed:

Võhandu POÜ – uuenduste maaletooja

Osula, Sõmerpalu, Võrumaa, Estonia

KARJA SUURUS:

1193

KARJA TÜÜP:

Lehmad

LÜPSISÜSTEEM:

Automatiseeritud lüpsmine

Varustuse ülevaade:

4 x DeLaval VMS
Herd Navigator
DeLavali vertikaalne jahuti
Puhvertank BVV600
AKD kettskreepersüsteem
Automaatne sõravann AFB1000
Õõtsuv sügamishari SCB
Sõnnikupump ESP
Tuulekardinad
DeLavali jooturid
DeLavali ventilaatorid


 

Kuidas sinu robotlaudas töö käib?

At DeLaval we use cookies to make your website experience better. You can change your web browser settings if you do not allow cookies or do not want cookies to be saved. Read more about how DeLaval handles cookies. I have read and accepted the information on how DeLaval handles cookies.